Thursday, April 11, 2019

Apelsiniõied

Elan varemete keskel, elan varemete varjus
ja mu sõnad on katki, mu laused poolikud, mu mõtted veritsevad...tühjaks
nii palju poolikuid elusid olen elanud.
aasta siin, aasta seal
jälle on aeg.... aeg hakata minema
kas edasi või tagasi?
mida kaasa võtta, mida jätta?
See on selle rändamise, paigalpüsimatuse hind

Võib ka teistpidi vaadata, aga täna vaatan nii
sest purpurpunane hämarus on hõõgumas mu hinges

ja see koht siin, see on täis tsikaadide sirinat
helesinistest mägedest salakavalalt alla libisevad udujoad
Istun siin, kuulan tsikaadide sirinat
ja loojuva päikese valguses säravad igihaljad küpressid nagu küünlad
surnuaia igavikus igavlevad valged marmorkujud, heidavad varje oma haudadele
ja mulle, kelle varju ma ei otsi.... veel

Olen jõusaalis, mis on kohe surnuaia kõrval, treenin oma lihaseid mis kontide küljes laisalt ripuvad... higistan, tunnen pingutusest valu. Mul on laiad õlad, sirge selg, rind uhkelt ees, ma tunnen end elavana. aga elan milleks?
oo surm
iga südame löök kajab sõjatrummina su vastu
iga võidetud päev, küll kui Phyrrose võit

Surnuaia kõrval on rahvamaja, kus iga reede õhtul erinevas vanuses ärksamad külaelanikud kokku saavad, et tantsida iidseid kohalikke tantse (mis oma lihtsate, korduvate sammudega on kergesti, ühe õhtuga õpitavad) tantsud vanade sõnade keskel, seda korraliku kohalikest pillimeestest koosneva ansambli taustal, kus ei puudu Portugali kõige populaarsem pill akordeon/karmoška ja mandoliin. Kõik tantsud on ringtantsud ühe kindla paarilisega ja tantsud tantsitakse kindlas järjekorras, pärast tantsimist istume puhvetis, joome veini, õlut kes mida ja kohalik pagar toob värskelt küpsetatud pirukaid, jutustame varaste hommiku tundideni..

............................

Elutuba on sinisest suitsust raske,,
Pereisa vabandab, läheb teise tuppa, viskab rätiku põrandale ja langeb põlvili, loeb araabiakeelseid palveid.. mõne hetke pärast tuleb ta tagasi elutuppa ja süütab sigareti " Jah, järgmine kuu sõidame saksamaale, bussiga, Saksamaal saab tööd, palka, tingimused on paremad, muidugi seal on narkootikumid tänaval ja korralikult nad riides seal ei käi, aga ikka parem kui siin Portugalis"
Perekonna vanim tütar 16 aastane tütarlaps on äsja kihlunud, näitab uhkusega oma sõrmust, peigmees mängib kõrval mobiiltelefonis mingit sõjamängu.
Miks sina veel abielus ei ole? Küsib ta
"ei tea, armastust ei leia"
Pereisa lõikab pabernoaga plastpangest tükke välja ja pistab neid ükshaaval ahju, mille plekist korsten läheb läbi akna... laest tilgiub vett, sajab juba teist nädalat järjest vihma.
Laud on ilusasti kaetud, praekartul ja sidrun
lapsed istuvad meiega koos, suitsu on toas nii palju, et pea võimatu on hingata.. kõige väiksem tüdruk on kopsupõletikus, valus vaadata kuidas tüdruk paksu suitsus sees hingeldab ja õhku ahmib...

See äng see äng
see pael su kaela ümber
iga kogetud rõõmuga
tõmbab ühe koomale
mida toob see olemise, elamise mäng
kaotajale
kes võitja on?

miks mitte lahti rebida sest olemise painest
kes suudaks küll
mis oleks üllam
küsis kord üks üllas hing
kuid mida hoolib üllusest või ülbusest must muld
see lõppematu nõiaring, ses olemise aines

mind polnud terve igaviku
kuni üks piinlik vahekord
mu olemisse tõi
mind mingi müstiline jõud inimeseks lõi
mis tegema, mis radu astuma, miks olema
mul puudus sellest vähimgi aru ja aim
ise-enesest võinuks ju olla ka lihtsalt üks lihtne taim
helesinise õiega, sinu juustesse põimitud
pärg
vaim toitmas hingi, ise hingamas taevaste tähtede tolmu

Kuidas saada õnnelikuks?
kas peaks jätma hoolimise? Kui pole head ega halba, on ainult see mis on, mis peab olema. Vaatan vahest taevasse, näen ja aiman, et on nii palju minust suuremat ja võimsamat, mis liigub seal, mis ei küsi minu arvamust, ei olene minust tema suund.

Mind hämmastab kui sarnased me inimesed oleme, maailma igas nurgas, kes vaatavad seda ühtainust päikest, ühtainust kuud selles põhjatus taevas, et me saame jagada seda igatsust, vaadates seda hiigelsuurt tulekera libisemas meie haardest. meie tahtest sõltumatuna, kukkudes meie kujutlusvõime taha, see kuidagi ühendab sind või vähemalt mind...

Hommiku puudutus, sind äratab
Õhtu hääl üle taevalaotuse
uinuda laseb lootes
õnnis hommik las tuleb

Siin selles väikeses elus
on tunda nii palju
olla selles kehas
päris oma kohas

mis on see mis hoiab meid elus, see eluosa, elus osa, valu oma
mis on see elu sinus, mis äratab sind igal hommikul... unest halvatud

mingi soe tunne mu ümber ütleb, et me näeme, et meie saatused on põimitud, umbsõlme puntras koos, läbisegi, et meil puudub ses sõnaõigus. Kosmos on teinud oma tehte, olen jagatud sinust, oled olemas rõõmust. Ükskõiksus.

On päevi mida sa näed kaugelt tulemas, millele sa vastu astuda ei taha, kahtled kas jaksad
kuid mis kui mäeahelikuna, parataMatusena kaugelt tulemas paistavad
oma lumiste tippudega

ja sa oled seal... poolel teel arusaamiseni mida sa teed
iga meeter on täis valu, valu mis õpetab, mis kasvatab
iga valu mis lööb sinu pihta, muudku sind vastupidavamaks, sind taotakse aja alasil tulevaste päevade tarbeks.

on päevi mis sind üllatavad headusega
.....mis sind kaasa tirivad, vääramatu jõuna liigutavad
õigel ajal vales kohas
kunagi ei tea mida hommik võib kaldale tuua
hingest hüljatud, suust rebitud sõnu

Armastan puude seltsi, nad tunnevad kaasa, vaikivad tasa.

Siia on mu valu maetud
mu igatsuse juured
ja ma tulen su juurde
mu kodu
uks, mis on alati avatud
siin on mu mu algus
ja siia saab lõpp








Wednesday, February 6, 2019

On olnud sissehingamise aasta
(suitsu täis, põlevas majas)

On olnud endasse vaatamise aasta
(purunenud peegli kildudelt peegelduv päev)

väljarändamise aasta
(enese piiridest üle astudes)

otsimise aasta
(                       )

kahekümne viies aasta.
või kaheksas?

mida ma õppinud olen?
mida on mul õpetada?
nendele silmadele, mis mind klassi ees vaatavad, kõrvadele mis kuulavad
rollid on muutunud, õpilasest on saanud õpetaja.
noh...eks ma katsun siin oma rolli täita, teadmata mis on mu osa, mida on mul öelda.
et....olen kogunud puru ja õieti ei tea ma mitte midagi, suust tuleb auru ja valesid, kätest pudeneb prahti, aga et ma ei kahetse mitte midagi.
kas on raisatud aega, valesti elatud elu?
mullast oled võetud ja kullaks peaksid saama

Istuda tundide viisi kamina ees, pimedas toas ja vaadata kuidas puu põleb, lihtsalt istuda ja vaadata kuidas leegid neelavad ööd

kõik mida ma elult nõuan, on et ta minult midagi ei nõuaks.
Fernando Pessoa
aitäh, et sa jätsid oma mõtted meie maailma, neis sõnades, sinu hääle kujutluses.
olen pikad vihmased päevad lebanud voodis, mõtisklenud su sõnade üle... hingates sisse ja välja su sõnade rütmis

Pääsukesed lendavad soojale maale, karu heidab ükskõikselt magama. Inimesed rändavad ringi.. Mis asja me müttame selles talvepimeduses...
lähme sinna, kus kasvavad apelsinid!
Matame Eesti, oma hirmude ja lumeväljade, musta lae, hülgehalli taeva...
Igatsus mingi teise koha...teise keele
teise maailma järele, kus olla saab rohkem ja väljendada vabamalt..
aias valmivad mandariinid, apelsinid, virsikud, kiivid.
detsembrikuumus
ajas, oleme kohas, mis on inimesele loodud.
kus ta ei pea võitlema oma koha pärast päikese all
rohelises aias, mis on õites kesk talveöid.
saarel, kesk ookeani, ära lõigatud
õnnelik
Madeiral, kus rohi ongi rohelisem (tegelikult polegi nii rohelist rohtu varem kusagil näinud)
Uued maastikud, näod, hääled, lõhnad, mu külge kleepuvad,
nad teevad mu paremaks inimeseks?

mis kummaline tunne, istuda selles plekkpurgis ja lennata, su all ja ülal laiub suur sinine avarus ja sina selle vahel.
Mälestus kõikumas kahe pimeduse vahel, kahe teadmatuse. mis oli enne ja mis peale.

Pühapäeva unises vaikuses, Amarante vanalinna kitsastel tänavatel ekseldes, satun väiksesse kabelisse... altari ees on kirst ja musta riietatud inimesed..kohkun ja astun kiirel sammul kabelist välja...

Kuidas leppida oma lõppemisega?

See vaimustus mis mind vaevas
kui särama lõi metsa tagant tõusev päike
kui olin alles noor ja väike
ja torme trotsind puudel
pahkund koor
see krobeline pind vanaisa näol
mind niivõrd sügavalt liigutas ja hämmastas

pilved taevas
luud rannaliival, veel hõõguvad söed..
ja kurvastus veritsevate hammastega
murdunud puutüvel

Elus olin justkui kutsumata unustatud külaline..võõra sugulase matustele
sünnipäeva peole
kus kreemikook ja viin
rahustamaks meelt
kui mõte tabab mõtet, et peagi meidki
tuul siit maa pealt pühib, minema meid viib
jah. siit minemist
jääda ilma
või olla ilma, ilma teadmata mis võiksid olla
ilma maailma, ilma keha vaeva ja igatsusega mis su veresooni täidab ja täidab ja täidab
südame lõputut nukruse isu
põhjatut auku
kuhu jälle sisse kukud, ikka üha uuesti ja uuesti
millest jälle läbi voolad
sisse-välja hingad
kreemikook ja viin
rahustamaks, lahustamaks meelt
et elu on väärt igat(suse) suremist

Siin, selles väikses külas kus elan, on peaaegu iga kuu vähemalt üks matus.

Vahel tunnen ma hoomamatut üksindust
tunned eimiskit enda sees nii suurelt, nii lõhkemiseni täis tühjust, teravat ära lõigatud üksindust, maailma eelset üksindust.
et kui vaid nõelaga torgata näppu, voolaks see kõik välja, uputades kogu maailma kaastundega...

unistav pilk
visatud maailma
kust läbipaistvana kõigest läbipaistvast läbi kõnnid
hingeõhk, veeaur üksiku metsajärve pinnal, hommiku karge õhk. puude raagus oksad kriipimas taevast
mu käsi ei haara millegi järgi
mu silmad näevad, aga ei vaata
mu kõrvad kuulevad kuid ei kuula
ja ma näen hirmsal kombel vaeva
mõtestamaks seda rada ja sellel rajal käijat
kes ma olen
ja ehmatan, ma ehmun end unest ärkvele
olles unustanud tema nime

Olen vaadanud siin sinuga tõtt.

Olen möödunud põlvkondade tehtud ja tegemata jäetud.
kannan samu tundeid, naeran, nutan, olen inimese mõõtu...kaalun aastatuhandeid
kuid vaid sogane lomp olen mere kaldal, mille tõus on jätnud randa
olen unustatud järv mis ei poe, ei tungi, ei otsi enam, ei kanna ennast välja
oks mis ei kanna vilja..kuid end siiski päikse poole sirutab
vajun lõppedes maa alla, haihtun hommikul uduna
ma segunen su hingeõhuga..su suudluses



Millal ma siit põgenen, või lahkun, või lähen?
Kas ma jään seda kohta igatsema?
Kas mind jäädakse igatsema?
Kas minust jääb midagi siia?
Kas ma võtan siit midagi kaasa?
kas ma muutsin midagi?
mu sõnad, mu sõnad elavad edasi, idanevad, mädanevad
aga Sinule kes sa loed, ei ütle ma mitte midagi












Tuesday, November 27, 2018

... kummaline aeg see elu, su elus, kus sul on aega tegeleda asjadega mida sa tõeliselt armastad ja millest hoolid ja sulle makstakse selle elamise eest... millises maailmas me küll elame..kus kõik töö on maailmast tehtud või masinatele üle antud, isegi mõtlemine ja unistamine ja inimesele pole jäetud enam midagi muud peale tühjas kehas tühjades päevades passimise,.,.,.,.,


kuidas sündisin siia maailma
ere valgus torkas mulle silma
ulatus mu peakoopa suu seest sisse ja täitis mind heleda valgusega
valgustades läbi kõik varjud
oli kerge oma sisemust kanda
nägin oma muresid enda sees kui kaalutuid tolmukübemeid hõljumas valguse kuldses vihus
tundsin end kui kellegi suurema pihus...

ma ei tea kui kaua ma magasin, mul puudus täielik arusaam ajast, iga üksik aatom seisis paigal, voolanud oma paika, leidnud oma koha.
kõik oli täiuslikult poolik ja ma hingasin selles oma esimese hinge-tõmbe

oli vaikne ja pime kui haud...
ihusoojus igavese öö üsas kui lõputult kasvav laps...
magava ema kehas.. mu nabanöör rippumas tähtede küljes... mere lainete helkiv värelus, vere ärevus mu süda mu põues vakatas.. kui vaikusest sai sõna, olemise kõla...

ja ma kuulan, teadmata kas see mida kuulen
on tühjade väljade kaja
või kaasatundev teadvus
mis univcrsumi äärelt
näeb ja mind mõtestab


kui sa oled paigas kus on sügavad orud ja kõrged mäed--- näed omaenese suurust siin ilmas, leiad kerge vaevaga oma koha


sündides siia maailma
torkas ere valgus mulle silma
soe vesi kandis mind tühja ruumi. mille tumedad seinad ja must lagi ja külm ning kõva maa hoidis mind ükskõikselt oma küljes
Vaatasin justkui kusagilt ülalt oma abitut teadvusetut keha..nagu pilti kus iga üksik aatom seisab paigal, puudub igasugune liikumine, kõik on voolanud paika, leidnud oma koha....
keha millesse hing tasapisi tagasi roomab kui ...oma vere soojusest ehmunud vari...
elu haises ja valutas minus ja ma mõtlesin....
ei joo ma enam kunagi

Ühel hommikul lebad voodis ja mõtled milleks ärgata, üksi tähtaeg ei rõhu su kaelal, keegi ei oota sinult midagi, ei mingeid kokku saamisi, lubadusi, nõudmisi, tahtmisi, tegemisi... miks siis süda verd edasi pumpab, miks kopsud ikka õhku ahmivad, miks kõht ikka süüa otsib kui kogu keha on täis seda mõttetut mõtet

Ei jää mul muud midagi üle kui lihtsalt istuda kui Zen munk ja hingata.. lasta elul enesel enese seest läbi voolata. Elada elu ennast... ja korraga tunned kuidas Ego on hirmul... ei mingeid väljakutseid, saavutusi, enda ja teiste heakskiitu, tunnustust, armastust, hoolivust, kaastunnet... kuhu sa niimoodi välja jõuad, mida sa selle eest saad?
Peab oskama iseendale elada.
Distsipliin. Ego surm, spliin

Inimese vajadus olla vajalik... mitte ainult iseendale vaid ka teisele-

Muidugi ma tunnen ennast paremini nüüd kus ma ei rendi oma keha ja elu, raha eest kellelgi teisele välja, et istuda kuskil betoon karbis ja teha mingeid mehaanilise liigutusi, mida ka pooletoobisem masin võiks ära teha. Selle asemel aluspesus voodis jäätist süüa ja vaadata lõputult netflixi teleseriaale. teha muusikat, rännata ringi, lugeda kõikvõimalikel teemadel raamatuid, jahutada uudishimu, jalutada mägedes, lahutada meelt, treenida keha ja vaimu niisama siinsamas istudes.

Ei saa ei või! Peab midagi tegema!/ We are human doings not human beings/. Istub ratta selga ja sõidab üle küngaste.. Vahepeal satub kellelgi õuele, põgeneb kurjade karjuste koerte eest ja läheneb ettevaatlikult jahimeestele, et anda mõista, et ma juhuslikult ka seal olen ja part või hunt pole... . ei tea mida siin jahtida on... suurulukeid siin suurt enam alles ei ole. mõned jänesed ja mets-sead vaid... Pole õieti metsagi, vaid see igihaljas eukalüptus see apokalüptus, see umbrohi mis Portugalile tohutut kurja teeb... hävitades kõik väiksema ja aeglasema oma teelt, aga kasv on puul nii kiire, et selle saab ruttu suure tuluga paberiks pressida ja hiina peldikutesse tassida...  . Aga kaunis huvitav tunne oli näha palmipuud ja haavapuud kasvamas kõrvuti..  ah mida mina siin jahin... üle nende mägede, rohkem nagu põgenev saakloom, igavuse hirmus.

Kõik inimesed kardavad ehk enam kui midagi muud
olla kasutu
mitte kellelegi vaja

Ega ma ei teagi
milleks ma siin olen

Veri hüübib nahk kortsub ja lotendab
silmad vajuvad auku
aga elu läheb edasi
hing see muudkui ulub ja hüüab
nagu hulkuv koer
täiskuu ööl
uriseb igale möödujale
süda see muudkui huugab
verd läbi ihuliikmete

mida sa tahad
kuhu sa oled jõudnud
kuhu minna veel
ikka jalg jala ette
läbi päevade
koperdad purjus ja raisatud.. vaene
oma lapsepõlve koju


Monday, September 17, 2018

Üheks kogemuseks mis ma siit saan, on kindlasti teiste, võõraste inimestega koos elamine, kõigil siin on oma ettekujutus heast söögist, kella-ajast millal süüa, mida süüa, kuidas kodus ringi käia, paljajalu, saabastes. Paar sõna minu saatusekaaslastest siin-

Aleks, ta tuli siia neljanda lennuga, sest kolmele esimesele jäi ta hiljaks.. tulles hääletades kuskilt Rumeeniast Poola... ta tuli siia kaheks kuuks väikese seljakotiga, kus sees kaks paari pükse, kaks paari kingi ja kolm särki.. istusime üks hommik elutoas ja ta küsib kas ma ei taha hääletama minna... ütlesin, et lähme ookeani äärde, poole tunni pärast olime juba teel. Kohale ei jõudnud. Vahva poiss, väga jutukas, aga kuidagi kordas ennast tohutult ja arvas, et ketšup muudab kõik söögid paremaks.


Vera- Ta tuli siia aastaks väikse käekotiga, sest tema kohver otsustas Prantsusmaale jääda.. seda ta siis ootas oma kuu aega, kus sees oli kuus paari kingi. Piibli salmid seinte peale kleebitud.. meil on olnud pikad vestlused piiblist ja jumalast... ma ei saa, iga kord kui ta alustab oma jutlusega, minu palvel, mis koosneb kümnetest piibli tsitaatidest, ei saa ma oma jaburat, piinlikku irvitust näol tagasi hoida kui ma kuulen põhjuseid, miks armastav jumal saadab armastatud inimese igaveseks põrgu piinadesse piinlema ja üleüldse kogu sellest kemplemisest maa ja taeva vahel ja ma ei tea kas ma peaks endale või temale kaasa tundma. Eks igale ühele oma kuid mulle meenub Narek Grigori salmid... "Igavesti Armuline oled kui sa ei lähe kohtusse minu väeti vastu, kes ma vähem kui tolmukübe su peos olen"

koos nendega oli natuke tüütu, nagu telekas mida ei viitsi vaadata, aga mis toa nurgas muudkui räägib iseendaga... Veral oli selleks telefon, Aleksil oma mina, oma projektide ja tüdruksõpradega, millest ta lõputult rääkida võis..nii jutukas, aga kuidagi ise-endas kinni.
Ilma nendeta on häirivalt...kriiskavalt vaikne. 

Augusti esimesel nädalal jätkus meie suvelaager, aga kahekümne lapse asemel oli alles jäänud vaid kümme ja kuus neist olid süüria perekonnast. Ma loodan, et nad oma aega enam-vähem nautisid. Meie jaoks oli suur kergendus, et nüüd ei pea terve päev võitlema selle nimel, et lapsed üksteist meie juures ära ei tapaks. Terve ülejäänud kuu oleme olnud peaaegu tegevusetult, mis puudutab meie  projekti. Kool algavat 17 september ja meie, esialgu minu ülesandeks (kuna leedukas läks tagasi oma koju, sest tema kahe kuuline programm lõppes, Vera on tagasi prantsusmaal) minu ülesandeks on ette valmistada 6-13 aastastele lastele programm, mis edendaks sallivust ja arendaks kultuuridevahelist mõistmist ja ärataks noortes huvi maailma vastu. Be creative!

August algas suurte pidustustega.Tänavad olid ühtäkki täis kõige uuemaid BMW-sid Mercedes- Benze ja muid uhkeid masinaid ja tänavatel ning poes oli kuulda rohkem prantsuse keelt kui portugali. Sain teada, et Portugalist on paljud lahkunud parema töö ja elamise otsingutel  just nimelt Luksmburgi, Prantsusmaale ja Belgiasse, aga et augustis tullakse puhkama tagasi portugali, et näha oma sugulasi, vana-vanemaid. Üleüldse hämmastab mind siiani kui palju Portugali-Prantsuse segapaare siin elavad ja kui palju inimesi oskab prantsuse keelt, eeldasin seda rohkem Hispaaniast, aga nagu keegi mulle siin ütles... "Hispaania on Portugali vend"... vendasid ei saa endale kahjuks valida.

kolmandal Augustil korraldasime oma organisatsiooniga Reencontro Biifano festivali, mille staariks oli "burger" kus väikse saia sees oli ananass, sealiha filee ja praemuna kui ma õieti mäletan, hinnaks oli 6 eurot. Tundub, et selline saiake kus vahel praetud rasvane sealiha viil (mitte Döner), on üks populaarseim kohalik kiirtoit siin, päris paljudes kohtades pakutakse säärast asja. Enne seda oli meil koosolek, kus saime teada, et meie ülesandeks on mõelda välja mängud mida inimestega mängida sel õhtul. Aleks meisterdas mingi nööbi karpi viskamise mängu ja meil oli mingi ketta auku loopimise mäng. Auhinnaks ostsime pulgakomme ja õhupalle. Siiamaani sööme neid pulgakomme, aga jäime viie euroga kasumisse.

Käisin ka laval oma kitarriga esinemas, suurim publikum mis mul siiani on olnud, ma arvan, et umbes 400 inimest oli kohal. kahjuks laulsid lapsed nii kohutavalt, et keegi meie esinemist ei nautinud ma julgen arvata.


Sahara kõrbest tuulega Portugali kohale lennanud tolm ja liiv muutis taeva veidralt halliks ja temperatuur selle taeva alla tõusis hirmutava 47 kraadini. Ma lihtsalt istusin paigal ja sulasin. Kõik kõrvetas, ükskõik mida katsuda, ja sellises kuumuses oli vaja meil tõsta toole ja laudu 400 inimesele, et õhtul saaks pidu peetud. Öösel hiilisime üle aia ja hüppasime basseini. Nüüd mõistan miks siin kõikidel akendel on metallist uksed, et neid päeval kinni hoida, et toad jahedana püsiksid. Telefoni ummistasid teated, et meie ümbruses on mets ülimalt tuleohtlik ja peaksime jooksvalt jälgima olukorda.


Järgmisel päeval läksime rännakule. kuus inimest üks autokaravan rohkem kui 3000 km. Saime hakkama, kui välja arvata hetk kui me oma autokaravaniga tunnelisse kinni jäime, sest juht ei osanud arvestada, et me sealt läbi ei mahu. Auto kätte saamiseks, pidime kohalikku liiklust ümber korraldama. Auto katusel olev antenn lendas muidugi pilbasteks, aga ega see enne nagunii ei töötanud... veel enam kogu katuse metallraam oli kõveraks väänatud hea, et politseid ei kutsutud, kuid nii mõnigi mööda sõitja filmis meid oma nutitelefoni kaameraga saate jaoks: "Võimalik ainult Pranstusmaal". Mingil hetkel, lendas ka kapist välja 20 liitrine veepang, mis ujutas üle kogu kergelt elektriseeritud autokaravani salongi. Sõitsime Monaconi välja, läbi Hispaania peatudes Zaragozas ja Barcelonas, Huvitav maa, terve tee läbi Hispaania haises sõnniku järgi. Ümberringi laiusid ainult põllud põllud ja kuivanud kõrbekarva tühjad väljad. Barcelonas peatusime linna serval ühel künkal, mille lähedal olevast pargist võis näha tervet Barcelonat. Kui suured turistide hordid, kes tänavaid ummistasid ja nagu kilud karbis rannas vedelesid välja jätta, siis on see linn maagiline ja kuulda hispaania keelt oma ümber on imeline kergus. Meie esimene pikem peatus oligi Barcelonas kus meie naabriks oli tore saksalasest mees rastapatsidega, kes samuti oma karavan-autoga euroopas ringi reisis... sõime, jõime jagasime mis meil oli ja rääkisime elust ja õnnest ja kuulasime Manu Chaod kuni kaks meie poissi tulid joostes, üks siiski longates ning hüüdes juba kaugelt, "pange asjad kokku, ruttu...hakkame minema, vamos vamos!!" hinge tõmmates seletasid nad meile, et imetledes Barcelona tulesid oli hämarast pargist mingi võõras veider mees neile lähenenud ja sigaretti küsinud ja samal ajal varastanud neilt telefoni ja jooksnud minema kuid nad püüdsid ta kinni ja lõid ta oimetuks, aga, et nad kardavad nüüd kättemaksu. Natuke rahunedes otsustasime siiski veeta öö seal samas ja veel teisegi enne kui suundusime Prantsusmaale Cannesi.


Cannes. Õhtu saabudes vurasid tänavatele igasugused sportautod ja uhked maasturid, Inimesed einestasid peenetes restoranides peenetes riietes. Pole varem säärast rikkust ja uhkust näinud ja ennast nii vaesena tundnud kui keset seda Gucci-mucci Prada-Lada sära, kõditavat kadedust ja pettumust,et need elud need lelud ei ole minu. Kõik tänavad lõhnasid parfüümi järgi.  Kuidagi oli mul siiski hea meel, et kõik need nimed ja sildid mulle mitte midagi ei ütle, samas ei saa ma öelda, et need asjakesed mu meeli ei köitnud ja ilu ei pakkunud. Mitte, et need hapud viinamarjad oleksid, aga milleks 2000 eurone jakk kui selle jaki all olev igatsus on sama valus kui 50 eurose, kui 300 € kell ja 30€ kell näitab sama aega. Pärast Cannesi suundusime edasi Monacosse, nagu Cannes aga veel kolm korda rikkam ja uhkem, iga teine auto mis tänaval sõitis oli mõni Ferrari või Porsche või selles stiilis. Monte Carlo kasiinosse meid meie riiete tõttu sisse ei lastud, läksime siis ühte teise kõrval olevasse mängupõrgu, kus meie sarnased tossudes ja teksades rahvas klõbistas meeletus lärmis ja tülpinud nägudega neoon tulede säras masinaid mis sõid raha, ahnelt ja süüdimatult kugistasid seda. Proovisin ka algoritmidest õnne lüpsta ja pistsin kümne eurose masinasse ja klõpsasin nuppe päris täpselt mõistmata kuidas ma võiks võita..üks mees mu kõrval kirjutas mingeid numbreid oma märkmikusse. kehitasin õlgu ja mõtlesin endamisi, et see oli küll üks halvimaid asju mida ma oma rahaga teinud olen. Sõltuvust ei tekkinud.


Teel tagasi Hispaanisasse oli nelja realisel teel tohutu ummik, arvasime, et ees peab mingi kole õnnetus juhtunud olema, kuid ei midagi säärast. Prantsusmaa_hispaania piiril on suured kaubakeskused kus prantslased käivad absoluutselt kõike, kuid enamjaolt odavat alkoholi ostmas.


Vahemeri on nagu kuum vann ja kõik rannad on tihedalt inimesi täis pakitud. Kas need inimesed üldse teavad vaikuse ja üksinduse tähendust? 
Juba hommikul oli taevas vihampilvi täis, sellegipoolest läksime randa, selleks ajaks kui me randa jõudsime välgutas äiksepilv juba peaaegu meie peade kohal ja kui lõpuks sadama hakkas olid portugallased ülimalt üllatunud, et ikkagi sadama hakkas. "Portugalis ei juhtu seda kunagi" Tõsi hoovihmasid siin justkui ei esine ja ka äikest olen kuulnud terve suve jooksul vaid kaks korda. Kui siin sajab on juba hommikust saati taevas raskelt hall. Õhtul sõime oma valmistatud õhtusöögi ja jõime veini samal ajal krabistas akende taga pimeduses vihm, õdus õhtu oli.


Taas ookeani kaldal...nagu laine mis rannast lahti lasta ei saa, ei taha, ei või. Naine ühe maailma piiril. Kui vähe ruumi ma siin maailmas võtan... kui väike ma olen... kui ma kuhugi siia maailma prakku, maailma auku, üle maailma ääre kukun, kas sa leiad mu üles... kas sa leiad mu üles..kas sa leiaksid mind... Sinu embuses saadan ära selle päeva lootes ja oodates muudkui edasi ja edasi.. maakera pöörlemise kiirusel... nii et päev, et päike kunagi ei loojuks...ma soovin, et me ulatuksime kaugele kaugele silmapiiri taha..et me ei kaoks, et me ei muutuks möödunud ajaks. Mu igatsus su peopesas... õrn kui õunapuude magusvalus lõhn suve õhtu hämaruses Su puudutus.... mida veel on mul siit maailmast otsida, leida, tahta?

poolel teel, mäe jalamil... metsa keskel on maa sees üks pime must auk justkui jänese urg, kust me üksteise järel sisse ronime, maapinna pimedasse põue poeme...iseenda sisse

kas oled kunagi elanud omaette... elanud majas, kus ainult sinu sammude nagin ja kragin trepil kajab sulle tervituseks vastu neilt tühjadelt seintelt.

olen üksi oma toas, kõik on lahkunud 
üksi oma Koopas...oma peas...kas pole me kõik seal?

pole vahet kas sulgeda silmad, pimedus on sama täielik ja vaikus... See oleks nagu surm. Vaikus mida lämmatamas maa raskus, mis kumisemas ümberringi.. või on see mu veri 750 novembri ööd? üle mäe ei näe ma su näol olevaid sünnimärke.

kuidas küll pimedas peakoopas tekivad värvilised pildid.. möödunud ajast ja tulevastest. 

kuidas hirm haihtub üle serva astudes...oma teravaimas tipus.. kalju serval kasvava piparmündi lõhn niiskes õhus, südamelöökide arv sekundis.. kuidas aeg peatub hirmuga kokku põrgates..mis siis kui ma hüppan ja tagasi ei tule, mu elul pole mingit seletust.

Igatsus kasvab suure vahuse lainena mattes mind

kui sa lähed ja ma jään ja ma ei tea millal sind jälle näen
mu sees on rohkem kui ma sõnades mõelda oskan

mul on tunne, et mind unne kannavad su soojad käed
mul on tunne, et mu sisse ulatuvad looja käed


Miks ma eesti keeles kirjutan? Kuigi ma mõtlen nüüdseks igapäevaselt inglise keeles ja isegi unenägudes..
Iga keel on ilus, igal keelel on mingi oma eriline nüanss mida mujalt ei leia.. aga ma ei saa vist kunagi üheski võõrkeeles minna sama sügavale kui selles keeles kuhu ma sündinud olen, tunda kui rikas ma selle keele keskel olen. Iga kord on see mu jaoks üks huvitavamaid hetki, kui tagasi Eestis olles, registreerib mu aju tänaval inimesi eesti keeles rääkimas, mul jääb siis alati suu lahti, samas soe tunne tuleb sisse, et ma ei ole selles keeles üksi, et keegi veel kasutab neid hääli, pressides sinna oma tundeid ja mõtteid, puistates jutu vahele, vaikuse täiteks kujutletavaid punkte ja komasid

Igatsen eesti keele öösid ja ääsid ja üüsid ja õõsid ja iisid ja hakkab juba paha portugali S-ist mis sõna lõpus hääldatakse š-ina. 

hinge...puudutuse igatsus...  vihmapilved nagu lambad tulnud mäest alla...

nii palju tühja aega, mida ma püüan iseendaga täita...kuidagi need päevad ikkagi sulavad mu peost raamatu lehti pöörates ja kitarri keeli näppides...vahest ei pane riidesse enne kella kahte. ma ärkan ilma äratuskellata...Pärast lõunaeinet teen uinaku. Every day is like Sunday. Naudi. Kes selle kõik kinni maksab?
istume ja ootame ja ootame ja ootame päevad-läbi nagu päästeamet meie maja kõrval nagu vanad mehed, kes meie meie maja all tänaval päevad läbi istuvad ja imelikult vilistavad, aga me oleme noored, jõuaksime midagi teha veel. Andke mulle kirves!!!

Siin ma olen, õpin jälle rääkima
ja mu kaks kätt mis ripuvad kasutult mu kõrval
See, et sa oskad öelda võilill või või või tuvi, ei ütle sulle midagi võilille või või või tuvi olemuse kohta. Keeli justkui mõistab, aga pole millestki neis rääkida.

koopas-....mäe sees..suletud silmadega kuigi tegelikult pole vahet kas silmad kinni või lahti... näed ainult seda mis sinus sisimas sees... ülejäänud maailm on pimedus...nagu surm
tume kumin kumisemas kõrvus
su õhtu hämaruses sädelevad pisarad nagu surnud tähtede sära sädelemas lainete vahus
inimeste lõhn ja kaja, kes on sellest ruumist, sinu elust läbi läinud... 
olen siin....augu täiteks
kui mul ei oleks su valgust, ei oskaks ma siit kunagi välja tulla
minu tee on ka sinu tee...kui sa hoiad mu kätest
kuni kogu maailm on kogutud mu silmade sisse..

lase oma sõnadel kui tuletorn mind juhtida... lase oma sõnade valgusel mind saata nagu taeva tähed.

kuu.. me jalutame pargis...naine laulab. Fado. saudade-...unikaalne igatsus? Kogu loodus lõhnab selle igatsuse järgi, kas sa ei näe, ei kuule?... puud ja mäed kasvavad selle poole end aeglaselt sirutades igatsus, haavalehtede värin sügisõhtu tuules... vihma lõhn, kuu kummaline külm valgus

tunnete metsas eksinud
olen üksi siin toas..
võibolla on see mu suurim hirm... jääda lõpuks ikkagi üksi, olla isendaga, küsida endalt nõu, usaldada enda mõtteid.
hüpe...aeg peatub hetkeks... südame löökide arv sekundis.. pea tühi nagu valge leht. Hirm haihtu!


kõdi...võlu... soe õhk...naise lõhn
olla nende tunnete keskel
jätad hinge helisema
hommiku lubadus
tähtede all
olen oma sõnu kulutanud...
neid pole minus enam kuigi palju alles

Wednesday, August 1, 2018


mis on see suur tunne mis hoiab sind elus
uudishimu... näha maakera kumeruse taha, silmapiirilt korjata õnne hetki


millest ma alustan, see kuu on päris palju juhtunud, palju mälestusi olen kogunud endasse, palju uusi kohti näinud ja palju uusi inimesi kohanud ja ka mõnda vana sõpra kes siia maailmanurka samuti on sattunud. Maailm on väike.
Oleme nüüd siin kolmekesi. Pärast pikka seiklust ja sekeldusi jõudis ka meie kolmas tubli rändaja kohale.
Alustasime laste laagriga... kuni viimase hetkeni, ei teadnud me midagi kui palju lapsi on tulemas või mida me üldse nendega tegema hakkame. Teadsime, ainult seda, et meilt oodatakse uusi ideid. Ei mingit planeerimist, diskussiooni, arutelusid, et mida tavaliselt siis siin tehtud on ...omavahel kahekesi kergelt olime visandanud mingi plaani, aga nüüd kui kuu on möödas ja vaadates tagasi, peab tõdema, et palju sellest mis me plaanisime jäi tegemata. Võibolla meie enda laiskusest võibolla millestki muust. Kuidagi suhtlus kõigi osapoolte vahel annab soovida. Ma ei tunne, end kuidagi mugavalt, oma ideid jagades, muidugi ka keele barjäär on üks suur väljakutse, ma olen mõned päevad tundnud end täiesti kasutuna, tühjana, raisatuna ma ei tea kas see on parem tunne kui tunda, end ära kasutatuna, aga ma arvan, et see on minu enda süü, võiksin olla palju aktiivsem, uudishimulikum, avatum, julgem, algatusvõimelisem, aga kuidagi toetuspinda napib. Igatahes nüüd täna istusime lõpuks maha ja rääkisime ja kuulasime ja arutasime kuidas võiks meie siinset olemist paremini rakendada, et nii meie kui meie hoolde jäetud lapsed võiksid õppida teineteiselt rohkem. Kuigi peab tõdema, et terve kuu tööd on mind ideedest tühjaks imenud... mul on vaja vaba nädalat. Õnneks on see kohe kohe tulemas. Rendime haagissuvila ja sõidame siit kuni Monaconi välja. Sellest reisist tulevad mu elu ühed parimaid päevad olen täitsa kindel selles.

Ilmad on palavad. täna keris termomeeter juba 40 kraadini. Selline tunne nagu elaks ahjus, keegi küpsetab meid aeglaselt. Õnneks on igas toas konditsioneer ja alati on võimalus hüpata värskendavasse basseini.

Päris palju aega olen veetnud rannas. Ma ei ole vist elus nii päevitunud olnud kui praegu,  muidugi see kõik on tulnud läbi valu ja pisarate. Nüüd kannan päikesekreemi igal pool kaasas.

Juulikuu esimene nädalavahetus veetsime Figueiras, Somni muusika festivalil, umbes nagu Pärnu Weekend. Mere rannas, muusika, sõbrad, rentisime endale terve maja nädalavahetuseks. Mulle meeldivad need ookeani äärsed asulad, linnad.. kus su juuksed on alati pisut niisked, huuled soolased, liiv hammaste all krigisemas ja inimesed kõnnivad poolalasti ja aeglaselt ja laisalt. 

Oma sünnipäeva veetsin Viseu veepargis koos lastega, töötades vetelpäästjana, ühel meie lastest oli samuti sünnipäev, sai 7 aastaseks. Ma usun, et me muutsime selle päeva lastele väga meeldejäävaks. lennates tunnelist pea-alaspidi koos väikse jõnglasega basseini, üritasin ruttu poisi üles leida ja veepinnale tõsta, lootes, et poiss pole sellest järsust maandumisest endale vett kurku ahimunud, aga ei kõik läks hästi, kõik jäid elama. Järgmine päev sõitsime Aveirosse randa, ilm oli nii halb, hall, pilved katsid terve taeva ja ikka õnnestus mul päikesepõletus saada. Kartsin seda päeva väga... lasta lastel joosta ookeani lainetesse, rannas mis on paksult täis rahvast, aga sellegi päeva elasime üle ja kõik lapsed jäid alles.

Järgmine nädal veetsime kolm päeva lastega mägedes laagris. No neid kolme päeva kartsid küll kõik. Meil on laagris mõned väga väga probleemsed lapsed... mul pole sõnu kirjeldamaks nende käitumist, aga ausalt öeldes normaalne see ei ole. Väga raske on jagada oma tähelepanu kõigile võrdselt kui mõned lõhuvad ja laamendavad ringi samas kui teised on vaiksed ja tublid ja saavad ilma vitsata hakkama, enamus energiast läheb kolme nelja lapse ohjeldamiseks, aga jah head lapsed need kasvavad vitsata. Hea tunne on kui hommikul mõni laps jookseb sada meetrit mulle vastu, et kallistada ja tervitada, tundub, et mõnel neist on lõbus meiega, et midagi nad meist saavad.


Portugallased armastavad pidutseda.
Iga õhtu käib siin meie maja all baaris pidu ja pillerkaar, karaoke. Olgu mõistan see on koht kus pidada pidu, lõbutseda, nautida, aga see on väsitav kui sa pead keset seda pidu elama, see on liiga rõõmus ... Nii, et ühel päeval otsustasime ise teha peo meie enda häärberis, kutsusime oma sõbrad kokku, kokkasime kolmekesi, valmistasin Sangria, et toit libedamalt alla läheks, igasugust rahvast voolas läbi meie ukse, aga kõik olid kutsutud.... igatahes hommikul saime kirja, et sellist asja rohkem mitte teha.


tähtede all katusel... joome veini, me neli hinge kelle teed on ristund siin selles universumi punktis
kas pole ime, see hetk, kuhu oleme sattunud seda aega ja ruumi jagama. Imelik ja imeline
nii ainukordne, nii imelihtne

ma mängin kitarri, meie hääled lahustumas ööpimedusse. Kõik mu laulud on nukrad, midagi rõõmsamat.. midagi mida saab kaasa laulda, mille sõnu me kõik teame....vaikus
Mu elu. Pea käib ringi... tähed keerlevad me ümber, uduselt hõljub linnutee, vilkuvad tuled üle taevalaotuse. Kaaludes kahe õnne tõelisust.
Minu elu ei ole eksimus.. Kuigi ma vaevalt aiman mida ma siin teen, milleks ma siin olen. langev täht heidab taevasse ereda kollase leegi mis peagi kustub... Kuu möödub Maa pimedast varjust. 
ah ma sooviks, et ma mäletaks kõike nii ehedalt.. et mu mälestused ei tuhmuks, et ma ei unustaks oma elamise kogemust, et ma ei kustuks. Kusagil seal taevas valguse kiirusel, kohtuvad me pilgud, üle silmapiiri ma näen läbi maailma kõikide silmapaaride igatsuse lõppu

Mina,
kelle sa miljardite aastate eest
oma aeda kasvama panid
kanna minu eest hoolt

Mina 
igihaljas, kes valvab 
Sinu olemise üksindust ja vaikust
minus plahvatavad tähed
minus valutab teadmine



Sa oled rohkem
kui taevasse tõstetud tähtede arv
Linnuteel lendavate lindude parv

Elu ja surma kallaste vahel voolav
Oled teadvus teadvusel
Lõige kõige olemise olematuse vahel
verest voolav haav,
millest ärgates jääb arm.

Armulise ja armastaja nimel.
Ööst tärkav päev oled
Maailmapuu paisuvast pungast puhkev
põhjatu lootuse õis
Öö põhjatust sügavusest kerkivad tähed
Rakkude raevust purskuv sõda alustav sõna
Mulla viljad sa oled
Maa ja taeva armastus


Lissabon. Su kutsuvad tuled, su rahutu, su higine, lõbu janune, rõõmude näljane keha, su avatud sülle ma end heidan. Vabasta mu valu, unusta meid hetkeks. Appikarje ja vajadus olla vajatud. Ole minuga see öö.






Monday, July 2, 2018

Portugal

Ärkasin rabas... Tõusev päike pani raba laukad aurama..ööd peaaegu, et ei olnudki, üks linavästrik kõhkles lennata oma pessa, mille all me õndsalt hommikut ootasime..
lennuki piloot teatas, et arvutile on vaja teha restart ja uuendused, et enne ei saa õhku tõusta, nii me siis istusime oma 40 minutit lennuki salongis, oskasin ainult mõelda, et parem on vist seda teha maal kui õhus ja tänada ennast, et valisin lennu kus ümberistumise aeg tubli viis tundi, mõnel hakkas Amsterdami jõudes väga väga kiire.

Teate ma pole ilusamat lennujaama näinud kui Tallinna lennujaam, kõik teised lennujaamad on kohutavad kohad kus olla, Amsterdami lennujaam on seal päris esimeste seas. Istusin seal kiirendusraja kõrval mis igale möödujale ütles "mind your step" viis tundi mõeldes igasuguseid huvitavaid mõtteid. Mu aju toodab reisides suurepäraseid mõtteid, alates sellest kas ma olen ikka õiges lennujaamas või kas täna on ikka õige päev, kas mul on kõik vajaik kaasas... pabin oli sees. Aasta aega võõral maal, keelt ei oska, inimesi ei tunne.. tuttav tunne, juba kolmas kord mu elus teen ma seda endale... aga miks ma seda teen, miks mitte elada edasi oma tavapärases mugavas rutiinis, miks jälle alustada oma elu uuesti kusagil mujal....miks mitte teha viis päeva nädalas tööd, teenida korralikult raha võibolla võtta laenu, osta auto..ehitada maja, luua pere... Ma olen liiga laisk ja vastutuse vastu allergiline... Võibolla ma tahan lihtsalt teistmoodi elada, üksinduse isu on, võibolla ma olen egoist, ma olen nõrk, aga kõik mu unistused täituvad.. aga elu on mu vastu liiiga liiga hea.. ma ei tea kuidas ma olen oma elu ära teeninud, miks minuga nii palju head juhtub või olen ma lihtsalt vähesega rahul..
Järv pimedas öös, metsa keskel, kuulen hääli, mis kutsuvad mind heitma end unustavalt vette, silmad kinni, kopsud õhku täis... vaba langust. rituaal saamaks päris inimeseks.
Ärevus, hirm, seiklushimu..kõdi... risk mille ma võtan..mida see mulle õieti tagasi toob...hüpata võõras kohas vette, mõõta isendaga maailma sügavust. Mida ma teen


huviga jälgisin, et mis rahvas Porto lennule siis koguneb antrpoloogi huviga vaatlesin oma ümbrust võisin eristada Portugallasi teistest rahvustest enda arust päris hästi, lühikest kasvu, tumemustad juuksed, päiksest tumedaks ja kortsuliseks kuivanud nahk. Ilusad inimesed nagu rosinad ja lühikesed... lõpuks ei ole ma alati kõige lühem elusorganism sel planeedil... Portugali lennul oli ka hoopis teine tunne kui Air-balticuga lennates. Jagati süüa ja veini ja töötajad lollitasid üksteisega ja naersid... kuidagi vabam õhkkond.
Kuu aega olen elanud Portugalis. Inimesed on lahked, elu on lihtne, vähemalt mul. Inimestel näib olevat aega, asutustel poodidel jne on pikad kolme tunnised lõunad, katolikule maale kohaselt pühapäeval on poed, pangad ja muud taolised asutused suletud. Olen väga rahul oma eluga ja mõtlen, et kui mul õnnestubki nii lihtsalt elust läbi lipsata, vältides rasket ja igavat tööd kellegi teise unistuste ehitamisel, kitsast elu ennast asjade sisse mattes, siis ma olen rahul. Olen õnnelik, iga päev midagi uut teada saades, õppides... rääkida päevas rohkem kui ühes keeles, õppida iga päev uusi inimesi tundma, neelata endasse kõike mida maailmal on pakkuda.. oii ja neid inimesi on kogunenud juba nii palju minu sisse, igast maailma nurgast. Ma tunnen kui mõnusalt soojas nad mind hoiavad oma headusega. Igal pool kus ma olen elanud on inimesed olnud mu vastu lahked ja head. mind armastanud. Vahest imestan kui sarnased me inimesed igalpool oleme. Võibolla ma ei ole veel maailmakodanik... jalgupidi Atlandi ookeani lõpmatuse äärel seistes ja horisondil äikesetormi vaadates unistasin ma näha Rio de Janeirot, Lõuna-Ameerika vihmametsi, mägesid.. uut maailma. Nii palju on veel avastada, küsida..kuidas mul see õnnestuks.. jätsin mõtlemise hetkeks sootuks...lasin lainete vahus helkival kuuvalgusel end lummata ja kusesin lõpmatuse sisse....



internet ütleb, et näiteks Coimbra, mis on linn suhteliselt Portugali keskel saab aastas keskmiselt 2500 tundi päikese valgust sellal kui Tallinn vaid 1800 tundi. Pool siin veedetud ajast olen ringi käinud kampsunis ja sulevestiga vihmavari käes, riietes mille ma siia talveks kaasa võtsin.. Taevas ei ole see aasta päikesega lahke. Kohalikud on ka mures, et miks nii külm kevad/suvi on, aga vihma eest on nad enam-vähem tänulikud. Eelmise aasta sügis oli siin täielik põrgu lahti... igalepoole kuhu sõidad, mäe nõlvad on söestunud puutüvesid täis ja maha põlenud majade varemeid. See must söestunud, raagus mets päikeseloojangu punases valguses tekitas minus mingi õõvastava, kohutava tunde nagu Munchi kuulus maal Karje oli see vaatepilt.



Vihmane ja sombune on siin, olen juba haigeks jääda jõudnud, Päevad on palavad 30 kraadi ringis ja ööd üsna jahedad 15 kraadi. Võibolla on ka midagi siin majas mis mind haigeks teeb, kuigi maja kus elan on mõnus, suur, meil on kolm vannituba, kolm magamistuba, suur köök ja elutuba kaminaga ja rõdu. Kardan talve, need rõdu uksed on ikka nii kehvasti tihendatud, tuul lihtsalt puhub läbi. ma arvan talvel me lihtsalt istume päevad-ööd läbi kamina ees teed ja veini juues, Ilmad on kehvad...sellegipoolest jõudsin ära põleda ja vana naha nagu madu maha koorida, aga see oli Lissabonis kus osalesin veini degusteerimis üritusel... Vein,vein, vein, vein, juust, juust, juust, juust. Cascais ja Lissabon on ilusad, aga väga palju inglise turiste, muidu Portugal tundub odavam kui eesti.. õlu maksab tavaliselt baaris 1.10€ (ma ei tea miks just see näide) aga toiduained enam-vähem samad mis Eestis.



Esimesel ööl ei saanud ma und, kuna mu maja all on baar ja inimesed istuvad ööd-päevad läbi seal ja räägivad juttu ja muidugi jalgpalli MM & Ronaldo... siis on neil iga nädalavahetus veel linna mingid pidustused kus lastakse meeletus koguses rakette kiriku katuselt ja mingi pühaku ikooni küljest (igal nädalavahetusel oma pühak, kelle auks või niisama lõbuks pidutsetakse) ja süüakse kala, juuakse veini. Kuskil kala järgi lõhnab, siis on teada, et mingi pidu käib. Kala ja eriti tursk on siin väga populaarne. Öeldakse, et portugallastel on 1000 ja 1 retsepti tursa valmistamiseks. Selliseid portugali hetki tuleb vahest ette, üks neist oli siis kui otsisin poest midagi asjalikku süüa..ja ei leidnud, aga leidsin terve sektsiooni pühendatud tuunakala konservidele... Turul vaatan ikka huviga, mis elukaid kõik ära võiks süüa.. millalgi ma võtan julguse kokku ja üritan kalast midagi teha.



Koolis on igas klassis tahvli kõrval kuju Jeesusest ristil. Käisin kirikus, oli väga huvitav. Polegi varem katoliku kiriku missal osalenud... Mõtlesin, et istun seal niisama ja kuulan portugali keelset koorilaulu, mis kõigil peas oli ja kaasa laulda oskasid, vaatasin mida inimesed teevad, üritasin õigel ajal püsti tõusta ja õigel ajal maha istuda... risti ette ei visanud, ega Jeesuse kuju ees kummardamas ei käinud.. aga üks hetk üllatusin kui inimesed hakkasid kirikus üksteist musitama, ka mind krabasid vanurite käed nii eest kui seljatagant, aru ma muidugi ei saanud...

Oh see tervitamine jah... ikka kaks põsemusi naistele ja kätepigistus meestele... Türgis sai kõiki musitatud.. niiet kogemata, vanast harjumusest musitasin siin üht meest ka, ei pannud pahaks ma usun.


Mägedes käisime... Serra de Estrela, Portugali kõrgeim tipp 1993 meetrit.. Ilm oli nii kehv, et teejuht kartis, et me eksime udus ära, niiet tippu vallutama ei läinud seekord, aga sellegipoolest pakkus Portugali loodus imelisi vaateid ja puhast õhku ja vaikust. kindlasti lähen mägedesse veel... kohalike lambakarjustega ööbima ja Serra de Estrela tipp tuleb ka kindlasti ära vallutada ja koopad üle vaadata, avastamist on palju.


Tööd teen ka, kuigi esimene kuu oli lihtsalt kinni makstud puhkus, aga nüüd algas suvelaager, mida me 20 lapsele siin korraldame, õpetan neid laulma, saadan neid oma kitarril... õpetan tantsimist, õpetan keeli (saksa, inglise ja mõnele huvilisele ka araabia ja türgi keelt) , mängime mänge, käime muuseumites ja kavatseme mägedesse ööbima minna... Õpetan ise õppides, see on parim töö, mida siiani teinud olen.. palk on väike, aga mul ei ole vaja palju kui mul on vabadus teha asju mida ma armastan... naudin oma tööd väga... lõpuks on mul aega oma kitarri mängida ja lapsikult käituda, mängida. Mind hämmastab laste energia... tahan seda suunata nende uudishimu ja kujutlusvõime avamiseks. Tundub, et inimestele sobib spontaanne töötamis viis, väga plaane ei tehta... minu koordinaator on mulle juba paar korda õhtul kell üksteist helistanud ja öelnud, et homme hommikul peakin olema seal ja seda tegema, meilidele ei vastata... lihtsam telefoni teel asju ajada.



Portugali keel tuleb vaevaliselt... räägin siin inimestega liiga palju inglise keelt... korterikaaslane ja kolleeg Ghanast pärit tüdruk räägib nii head inglise keelt, et raske on lülituda ümber portugali keelele, milles enda arusaadavaks tegemine võtab nii palju aega, aga lapsed koolis teevad meile sellist keelekümblust, et ega me sellest keelest mööda ei pääse.



Nägin sellist und... ma ärkasin ja mul ei olnud ei käsi ega jalgu ja mu keel suus oli tundetu, võõras, kehaväline külge õmmeldud, liikumisvõimetu limane liha käntsakas, mis hingetoru ähvardab sulgeda tropina kurku kukkudes, surisedes suus kui surnud jäse, jõuetu oli mu keel, üksi mõte ei sundinud sõna. Ärgates tundsin sisemist õudu õõnsuse tõttu mu tühjas kõhus. Mul polnud ise-ennast, oma elu.. see oli üle öö õhku aihtunud. Ainult tühi teadmine püsis, kuristikust mille servale ma jõudsin, keeldudes alla, olemise põhja vaatamast, toppisin näpud endale kurku..rebisin võõra keele suust ja oksendasin, mu käsi oli küünarnukini mu sees, kompides oma niisket, limast haisvat sisikonda. Hirm on kindlasti üks vanimaid tundeid meie sees.... Aeglaselt õpin hirmust targem olema, vanus ei loe midagi.


Uni imbub läbi liha nagu magusmõru mürk mis halvab keha..

Anum olen milles unenäod saavad oma kuju

ookeani kaldale

hoovuste kanda

annab Looja tuju mulle uduse kuju milles ürgses raba laukas ujuda

Vääramatu jõud mind tirib alla

nagu järve visatud kivi

minu enese raskus mind läbi vee tõmbab.. oma loogilise tagajärjeni, põhjuste põhjatus lõppematus ahelas

tõstab mind ülesse tuule sunnil

suitsuna laotab üle sügavalt hingava taeva

öö metsa kohale laskub

ja uni vallutab mu valu

mässib sideme olemise haavale

hirm ja iha higina kattes keha

öö tuleb pikk ja üksildane

uni magus kui oopimui ulm ,

aga ma tean mida iseendaga teha

Thursday, May 24, 2018

öö kallastel
hõõgub linn
süttiv päev
kustutab tähtede tule
Sa ei tule ei tule ei tule ega tule